Aastaid tagasi on labradoride kenneli MyBrand kasvataja kirjutanud põhjalikud artikli tõukoerte kasvatamisega seotud kuludest. Artikkel on jätkuvalt asjakohane ja nii hea, et paremini seda ümber kirjutada võimalik ei ole, mistõttu viitan sellele ja soovitan seda lugeda. Ainuke asi, mis loos uuendamist vajaksid on kasvataja poolt tehtud kulutuste hinnad, mis täna on artiklis esitatuga võrreldes kasvanud 1,5-3 korda sõltuvalt teenusest või tootest. Näiteks on keisrilõike hind täna 900 euro asemel 2000-2500 eurot.

Loe siit artiklist https://mybrand.ee/et/library/kui-palju-uks-kutsikas-tegelikult-maksab/, kuidas tõukoerte kasvatamine pole äritegevus ja, kui palju see tegelikult kasvatajale maksab.

Kennel MyBrand labradoride kasvataja lõpetab oma loo armsate sõnadega: “Sinu jaoks algab lugu sinu kutsikast, aga kasvataja jaoks tähistab ta aasta(kümne)te jagu tehtud tööd, planeerimist, proovimist, pettumist, uuesti üritamist. Kasvataja vaatab sinu koera ja näeb temas tema vanaisa kehaehitust, viimaste generatsioonide proportsioone, ema kõrvade asetust, pesakonnakaaslaste liikumisviisi ja ja isa temperamenti. Rõõmustab, et tal õnnestus selles kutsikas parandada tema vanemate vead või tuua välja sellele liinile iseloomulikud tüüpilised omadused. Hõiskab, kui su koer läbib puhtalt terviseuuringud ja temast kasvab tore kaaslane sulle ja sinu perele. Alati telefonikõne kaugusel. Millist hinda oled sa nõus maksma kasvataja pühendumise eest?”

Võta kutsikas pühendunud kasvatajalt ja toeta oma ostuga tõu tulevikku ning kestma jäämist! Sinu poolt makstav hind on õiglane ja seda väärt!

The post Kui palju üks kutsikas tegelikult maksab appeared first on Flying Snowflake - samojeedi koerad.

Lugu samojeedi kutsikate pesakonna kasvamisest täieneb iganädalaselt – tule tagasi ja loe, kuidas me kasvame!

Enne sündimist

Meie suur ja karvane ema käis nädal enne meie sündimist korralises arstlikus kontrollis. Meid kõiki pildistati röntgenaparaadiga ülesse ning loeti ära. Targad inimesed arvasid, et meid on meie ema sees 6 või 7 või 8. Otsustasime, et jätame oma lõpliku arvu enda teada ja avaldame selle maailmale oma sünni hetkel. Meie päris enda „kinder surprise”.

Sündimine ja esimene elunädal

Meie sündimine algas 27.veebruaril, kuid ilmavalgust nägime me alles 28.veebruaril. Esimene meist sündis kell 06:25 ja viimane kell 20:30. Kokku sündis meid 7. Suurim üllatus meie sündimise juures oli see, et me olime kõik poisid! Nagu üks suur jalgpalli meeskond! Suurim meist kaalus 430 grammi ja väikseim 350 grammi. Olime juba sündides mõnusad pontsud samojeedi kutsikad. Peale sündimist jõime usinasti oma suure ema piima ja kosusime juba esimeste elupäevadega jõudsalt.

Meie ema meeldib meile väga ja, kui teda pole, siis kurdame me selle üle kõval häälel. Näiteks, kui me peaksime oma pesakastis temast liiga kaugele eksima. Ema magusa piima peale on meil omavahel tavaliselt kõva konkurents. Kuigi me veel ei kuule ega näe, tunneme me oma ema ja tema piima lõhna ning iga üks meist püüab just selle kõige parema piimanisa kindlasti enda suhu saada. Hetkel ongi meie ema ja tema piim kogu meie maailm.

Tähtsuselt järgmine asi (peale piima) on meie elus hetkel hea magamisasend ja -koht. Parima võimaliku magamisasendi leidmiseks käib meil kogu aeg üks suur ja tore nügimise mäng. Üks müksab ja teine nügib. Ning siis kolmas müksab ning neljas jällegi nügib. Viies saab kuskil vopsu ning kuues mingil moel ümber lükatud. Seitsmes sipleb kuskil selili. Ning … just siis … on meie parim võimalik magamiskoht leitud! Head und ja head kasvamist!

Teine elunädal

Jõime oma elu esimesel nädalal nii tublisti piima, et vingemad meist olid teise nädala alguseks peaaegu 400 grammi raskemad, kui sündides. Meie elu teise nädala tähtsaimaks eesmärgiks on samuti süüa ning kaalus juurde võtta. Peame selleks vendadega igapäevast kaaluvõistlust, kus vaatame, kui palju keegi meist kaalus juurde suudab võtta. Meid kaalutakse igal õhtul üle, tulemused pannakse tähtsasse märkmikusse kirja ning preemiaks kaalu kasvu saavutuste eest antakse veel piima. Mõnna!

Meie senise elu olulisim sündmus leidis aset selle 12.päeval. Sündimise järel olid meie silmad ja kõrvad suletud ning kuni siiamaani saime loota ainult oma ninale ja emale. Päris abitud, eks. Esimeste vendade silmad hakkasid avanema juba 10. elupäeval ning 12.elupäevaks olime me kõik juba nägijad. Väga vinge! Meie silmad on küll alles pisikesed ja nägemiseks peame me pisut kissitama, aga meie pesakasti maailma on meil nendega täitsa tore vaadata. Tere suur ja karvane ema!

Hakkasime ennast silmade avanemise järel juba päris suurte koertena tundma. Nii suurtena, et esimene meist proovis juba tagajalaga ennast kõrva tagant sügada. See oli muidugi uhke žest, sest kõrvad ei sügele meil tegelikult veel üldse. Nad on meil küll olemas, aga kasu neist siiamaani ei ole. Meie kõrva kuulmeavad on nagu tugeva liimiga kinni liimitud ja püsivad veel natukene aega suletud. Senimaani ajame läbi nina ja silmadega.

Suurte koertena harjutame igapäevaselt ka omal jalal kõndimist. Kõrvaltvaatajale võivad meie püüded pisut ebakindlad tunduda, kui mitte täitsa ukerdamisena. Kuid meie ei lase ennast sellest häirida ning oleme oma saavutuste üle uhked. Täiskäik edasi!

Kolmas elunädal

Meie silmad on nüüd täiesti lahti ning me siblime mööda pesakasti ringi. Päris kindlalt me ennast oma jalgadel veel tunne. Meie samm on jätkuvalt ukerdav ning kehad tudisevad, kui me sammume. Oleme ise siiski endaga väga rahul ning aina astume ja astume. Enamasti ema ja tema piima poole. Harjutamine teeb meistriks!

Kasvasime kolmandal elunädalal tublisti ja mehistusime. Isegi nii palju, et meile hakkas tunduma, et meie ema piimast meie isude täitmiseks enam ei piisa. Nii tegimegi proovi pudru söömisega. Eks ikka selleks, et saaksime jätkata kasvamist ning, et meie kõhud ei oleks tühjad. Me ei saanud alguses päris hästi aru, mida meile pakuti. Nuusutasime ja pistsime nina toidu sisse, mõtlesime hetke ja … siis läks rabelemiseks ja tunglemiseks. Kõik püüdsid pakutud toitu just oma suuga haarata. Appi võeti ka käpad, et ennast pudrule ligemale trügida. Iga koer oma suutäie eest! See, et me pärast söömist üle kogu keha toidused olime ei häirinud meid üldse. Ema limpsis meid sellest kenasti puhtaks.

Tasapisi hakkavad ka meie kõrvade kuulmekanalid avanema. Mõnel meist on juba pisikesed avakesed kõrvades, aga mitte veel kõigil. Esimesed õnnelikud kuulevad juba uusi hääli ja tõstavad pead, kui meie pesakasti ümber midagi toimub. Teised põõnavad seni õndsas teadmatuses kuni ka nende kõrvad avanevad. Uue nädalani!

Neljas elunädal

Kuuljad ja nägijad nagu me nüüd oleme, panime me oma vast-saadud uued meeled kohe uute paikade avastamisega proovile. Meie pesakasti üks külg tehti meile lahti ning selle ette ehitati meile vahva aedik, kus ringi tuterdada ja patserdada. Olime alguses pisut kõhklevad, kas aedikut proovida, aga tegelikult oli see päris tore. Meie pesakast oleks nagu mitmekordistunud!

Meie kasvataja suureks meelehärmiks avastasime enda jaoks sellel nädalal meie vee ämbri maagia. Meile meeldib vee ämbris mulistada, sealt vett maha ajada ning siis ümber väga märja vee ämbri magada. Meie oleme rahul.

Alustasime sellel nädalal ka toredate kutsikamängude proovimisega. Esimesed vinged poisid püüdsid juba teisi poisse kergelt sabast sikutada, mille peale kiusatud poisid kohe kindlasti kõval häälel protesteerima hakkasid. Mõned poisid olid isegi nii vinged, et püüdsid juba meie kasvataja püksisäärt haarata. Ka tädi Chiara lööb meie mängus tihti peale kaasa. Ta müksab meid oma ninaga ja kutsub nii endaga mängima. Meie püüame teda vastu müksata ning, kui see ei õnnestu, siis haugatame tema peale. Elu on lill!

Viies elunädal

Oleme sellel nädalal üks suur pundar ringi siblivaid jalgu. Meid jagub kogu aeg ja igale poole. Me uurime ja proovime kõike. Välja arvatud siis, kui me ära väsime ja magama jääme. Peame ausalt tunnistama, et seda juhtub tihti. Oleme veel väikesed ja vajame und.

Meile meeldivad vahvad mänguasjad, aga kõige toredamad mänguasjad oleme me endile siiski ise. Meie lemmik mäng on see kõige toredam naksamise ja müksamise mäng. See on väga lihtne ja tore mäng. Kõige pealt keegi naksab kedagi ning seejärel keegi teine jällegi müksab kedagi. Siis saab keegi uuesti müksatud ja keegi jällegi näksatud. Ja nii üha uuesti ja uuesti. Teine väga tore mäng on üksteise sabadest sikutamine. Ja, kui sikutatu veel karjatab ka … seda nauditavam mäng see on!

Selle elunädala mõnevõrra vähem nauditavam hetk oli see, kui meie kasvataja meid pesema viis. Tegelikult, mis me ikka keerutame ja ilustame – see ei meeldinud meile üldse. Meid tehti märjaks, šampoonitati sisse ning loputati puhtaks. Ja, et asi veel hullem oleks, siis kuivatati meid koerte fööniga ka lõpuks kuivaks. Oh seda kannatuste päeva! Olime kohe päris väsinud, kui see kõik lõppes, ja tujud olid täiesti nullis. Taastasime oma tuju ja jõuvarud ühe kosutava uinakuga. Meel läks kohe nii helgeks, et olime nõus meie kasvataja fotosilmale poseerima ja ennast jäädvustatud laskma.

Kuues elunädal

Meie maailm avardub iga nädalaga. Sellel nädalal viis meie kasvataja meid esimest korda õue. Tegime tutvust muru, mulla ja õue lõhnade ning häältega. Kuigi me ehmatasime sellest kõigest hetkeks, saime siiski kiirelt aru, kui toredasse kohta meid toodi. Oh seda lehekeste, kõrrekeste ja pulgakeste rikkust, mida suhu haarata! On tõsiselt vahva leheke suhu võtta ning suure kaarega üle muru joosta. Ja, kui keegi veel seda lehekest sinu suus näeb ka … ning sulle järele jookseb, et seda sinult ära võtta … seda toredam kõik on. Meie tädi Chiara jookseb meiega kaasa ning õpetab meile, kuidas õues olemisest kõige enam rõõmu tunda. Me püüame temaga kaasa joosta, aga nii kiiresti, kui tema me siiski veel joosta ei suuda.

Toas proovivad esimesed julged meist juba trepi peale ronida. Suudame pisikese pingutusega täitsa iseseisvalt kaks-kolm trepiastet ülesse ja alla liikuda. Peame tunnistama, et ülesse kulgeb tee oluliselt lihtsamini, kui alla – per aspera ad astra! Enam ei saa meie kasvataja meie eest oma jalatseid trepipeale peita – me saame need kätte

Kuue nädala vanuselt kaalume me 3,9 kg. Oleme täitsa suured poisid!

Seitsmes elunädal

Sellel nädalal on meie kasvataja meid kogu aeg tähelepanelikult jälginud. Ei, mitte sellepärast, et me pahandusi teeksime. Noh, väikeseid pahandusi teeme me ikka. See käib kutsikaks olemise juurde. Aga neid ei panda meile pahaks. Meie kasvataja hoiab meil nüüdsest teraselt silma peal, et meie iseloomudest aru saada ning meie arenguid kõrvutada. Kõik ikka selleks, et igaühele meist see kõige sobilikum kodu välja valida. Selleks, et vaadata, kes meist võiks näituste karjääris edukas olla tegi meie kasvataja meist pilte ja videoid. See tähtis otsus, kes millise pere omanikuks saab juhtub järgmisel nädalal pisut ennem, kui me kodudesse minema hakkame. Põnev, põnev!

Senimaani, aga valmistume me tasapisi oma uutesse kodudesse minekuks Meie beebipakid on juba kokku pandud ja riiulis tähtsat päeva ootamas. Igaüks meist saab kaasa karvahoolduse tööriistad, mänguasja ja süüa. Loomulikult ka veterinaarpassi ja tõutunnistuse. Samuti käib meie juures arstitädi, kes meie tervised üle vaatab ning selle kohta meie kasvatajale tähtsa paberi annab. Kõik on juba peaaegu valmis, ainult pisut kannatust veel!

Sellega meie kasvamise blogi-lugu lõppebki. Oleme juba täitsa pontsakad koerabeebid, kuid päris suurteks koerteks saamine võtab veel aega. Kogu meie esimese eluaasta me aina kasvame ja kasvame ning õpime üha uusi ja uusi asju. Sellel ja järgmisel nädalal jookseme me veel meie kasvataja kodus rõõmsalt ringi, kui meie uued kodud meile valmis pannakse ja meid neisse viiakse. Misjärel algab meie ühine elu koos meie uute peredega. Nii vahva.

Palju rõõmsaid kallistusi meile meie tulevastes kodudes! Auh-Auh!

The post Imeline kasvamine – samojeedi kutsikate maailm appeared first on Flying Snowflake - samojeedi koerad.

Aretuskoerte teistesse peredesse elama paigutamist kasutavad kasvatajad seetõttu, et nende endi kodude mahutavusel on piirid. Teatud arvulist piiri ületavat samojeedi kasvu karja on keeruline jalutada või kasvõi autoga transportida. Tavaline auto mahutab kenasti kaks koera, kolm on võimalik ära mahutada mugandustega (nt suvisel automatkal on seal siiski palav ja kitsas), aga nelja jaoks on juba minibussi vaja. Erinevad kasvatajad kasutavad samasisulisele tehingule erinevaid lepingu vorme, kuid üldjuhul on põhimõte üks: omanik saab koera ning kasvataja aretusõiguse. Kõige suuremaks erinevuseks on üldjuhul kutsika eest tema soetamisel makstav tasu ja selle hilisem tasaarveldamine, mille puhul on erinevatel kasvatajatel erinevad lähenemised.

Kaasomandi leping

Esimeseks variandiks on kaasomand, kus koer on kasvataja ja pere ühisomandis ning kasvatajal on koera üle aretusõigus. Siin on üheks levinud praktikaks, et kutsika kaasomandisse võtmisel maksab pere tema eest hinna, mis on kas täishind või pisut soodsam täishinnast. Hiljem, pesakonna sündimisel, saab pere iga kutsika kohta teatud kokkuleppelise summa tagasi. Suure pesakonna puhul „teenib koer ennast tagasi“ juba esimese pesakonnaga, väikse pesakonna puhul võibolla mitme pesakonnaga. Valdavalt kasutatakse kaasomandi emaskoera mitme pesakonna järglaste saamiseks (enamasti kaks) ning lepitakse kokku koera ka vanuse ülempiiris, mis ajani kasvataja tohib oma õigust realiseerida. Sellisel juhul on tegu tähtajalise kaasomandiga, misjärel saab pere koera ainuomanikuks. Kuid on ka kasvatajaid, kes vanusepiiris kokku ei lepi ning kaasomand on tähtajatu.

Rendi- ehk tingimusliku loovutuse leping

Teine variant on rendi- ehk tingimusliku loovutuse leping, kus perel on koera valdusõigus ning kasvatajal omandi- ja aretusõigus. Perekond maksab kasvatajale koera eest kautsjoni tasu, mis neile kogusummas tagastatakse sõltumata sündinud kutsikate arvust. Kasutan emaskoera aretuses järglaste saamiseks ja tagastan kautsjoni perele peale koera aretuses osalemist. Minu kennelis on kautsjoni tasuks 70% koera täishinnast. Selle lepingulise suhte tavapärane praktika on ka vanuse ülempiiri rakendamine, mis ajani ma seda teha tohin. Koer saab täielikult oma perekonna omandiks peale kokku lepitud aretuses osalemist või kokku lepitud vanuse saabumist. Juhul, kui koera terviseuuringu tulemused või muud põhjused ei võimalda koera aretuses kasutamist läheb koera omandiõigus perekonnale üle siis, kui selline informatsioon saabub.

Muud lisatingimused

Muud lisatingimused on mõlema lepingulise lahenduse puhul üldjuhul samad. Perekond katab koeraga kaasnevad igapäevakulud nagu näiteks toit, veterinaarteenus, karvahoolduskulud, koolituskulud vms. Kasvataja katab kõik koera aretuses kasutamisega kaasnevad kulud nagu näiteks kulud paaritusele, pesakonna sünnile ja kasvatamisele. Koera näitustel osalemisega seonduvad kulud võidakse jagada pooleks või võib need kasvataja enda kanda võtta. Näitustel osalemine on osa aretuskoera elust, kuid seda pole põhjust liigselt karta. Üldjuhul jäävad näitused koera esimesse kahte-kolme eluaastasse ning tihtipeale võib need kuni kahekäe sõrmedel kokku lugeda. On koeri, kes osalevad näitustel rohkem ja on koeri, kes osalevad vähem. On koeri, kes sõidavad näitustele ka teistesse riikidesse ning on koeri, kelle näitused piirduvad vaid koduriigiga. Minule meeldib omanikuga ühiselt koera näitusteks treenida ja ette valmistada ning ühiselt näitustel käia. Juhul, kui omanik ei soovi näitustel osaleda, siis ka see on lubatud, kuid sellisel juhul peaks omanikul olema valmisolek koer minu, kui kasvatajaga koos näitusele saata. Oma koeri ja kasvandikke esitlen näitustel ise, kuid olen valmis toetama perekonda ka selliselt, et koera pereliige suudaks seda soovikorral ka ise teha. Omanikult ootan valmisolekut panustada treeningusse ja karvahooldusesse ning kindlasti valmisolekut teha minuga koera kasvatamisel koostööd ja olla kontaktis.

Kutsikate saamise periood

On peresid, kellele kaasomand või tingimuslik loovutamine sobib ning on peresid, kes kõhklevad. Viimasel juhul on tihti põhjuseks asjaolu, et emaskoer peab kutsikate saamiseks ajutiselt kasvataja juurde kolima (umbes kaheks kuuks). Kõhklemiseks pole siiski põhjust. Minu kennelis on koerad minu perekond sõltumata sellest, kas nad elavad koos minu või oma perega. Armastan neid kõiki ja annan neile parima võimaliku kodu. Seetõttu tähtsustan ka eelmainitud koostööd – kutsikate saamise ajaks on koer harjunud minu ja minu koertega ning tunneb ennast minu juures hästi.  Lisaks pakuvad erinevad tehnoloogilised vahendid tänapäeval mugavaid lahendusi hoidmaks perekonda kursis, kuidas nende koeral ja tema kutsikatel läheb. Olen edukalt kasutanud pesakasti kaamerat, millest perekond saab neile sobival ajal koera ja kutsikaid jälgida. Lisaks videoklipid ja külaskäigud. Kaasan perekonda hea meelega kutsikate kasvamisse.

Miks valida selline koostöö vorm?

Minu poolt kasutatav tingimusliku loovutuse leping on hea võimalus nendele, kellel pole võibolla koheselt rahalisi vahendeid koera eest kogu hinna välja käimiseks. Kautsjoni tasu kuulub peale pesakonna saamist tagastamisele. Lepingu periood on selgelt piiritletud ning seotud koera vanusega. Miks veel sellist lahendust valida? Perekond saab pesakonna parima kutsika ning kuhjaga tasuta nõu ja koolitust, samuti saab perekond väga isikliku kontakti ja ohtralt personaalset tuge ning juhul, kui on huvi mõne koeraspordi valdkonna vastu, kuid kogemus selleks puudub, on parim võimalik lahendus sellega kasvataja juhendamisel algust teha. Lisaks annab perekond sellega oma panuse nende endi armastatud koeratõu kestma jäämisele.

Kaasomandi ja tingimusliku loovutuse osas on erinevatel kasvatajatel erinevad nägemused ja tingimused. Siin artiklis on kirjeldatud minu kenneli praktikat. Loe lisaks ka minu artiklit sellest, kuidas valida kasvatajat ning tutvu tõuga.

The post Kaasomandi koer ja koera tingimuslik loovutamine appeared first on Flying Snowflake - samojeedi koerad.

Sinu samojeedi koera imeilus valge kasukas vajab korrapärast karvahooldust, et vältida naha probleeme ja karva kahjustumist ning, et hoida see jätkuvalt pilkupüüdev ja ilus. Karva pikkus, tihedus ja struktuur võivad erinevate isenditel erineda. Mõni kasukas vajab tihedamat hooldust ja mõni vähem. Mida pikem ja tihedam on karv, seda tihedamat hooldust see vajab! Sinu koera karv on kaetud erilise rasukihiga, mis on mustust hülgav. Lase oma poriseks saanud lemmikul lihtsalt ära kuivada, harja ta korralikult läbi ning karv on jälle nagu uus! Kogu keha pesu toimub vastavalt vajadusele.  Ühe koeraga majapidamises võib seda teha vabalt korra 3-4 kuu jooksul. Pea meeles, et selle tõu kasukat ei trimmita ega lõigata. Sellest, millele ja, kuidas siiski kääridega ligineda räägin allpool.

Samojeedi kutsika harjutamine karvahooldusega

Ilmselgelt ei ole noor samojeedi kutsikas vaimustuses talle „kammiga kallale tulevast“ omanikust. Kammimine ja kraasimine ei ole sinu lemmikule mingil kujul valusad, aga nendega harjumine võtab aega. Alusta selle treeninguga kohe, kui teie ühine elu on alanud. Harjuta teda karvahoolduse ja tema keha katsumisega alguses ülepäeva 5-10 minuti kaupa järkjärgult protseduurile kuluvat aega pikendades. Jaga harjamise ajal kutsikale ohtralt kiitust ja jää endale kindlaks, kui talle sinu tegevus ei meeldi. Lõpuks ta õpib, et iluprotseduurid on tulnud selleks, et jääda ning aktsepteerib neid.

Kutsika pehmesse karva tekivad kergesti pusad, mistõttu on harjamine oluline. Kutsika kasukat harjatakse (tiheda ja piisavalt pikapiilise kraasiga) kiht kihi kaupa vastu karva, et pehme aluskarv saaks korralikult läbi harjatud. Tihe alusvill tõuseb sellepeale ülesse ja koera nahk saab paremini hingata. Lisaks harjamisele harjuta oma kutsikat ka kammimisega. Kutsikas vajab harjamise asemel kammimist eelkõige karvavahetuse perioodil ning ilma harjutamiseta ei saa see tegevus talle kohe üldse meeldima.

Vajalikud töövahendid

Sinu lemmiku hooldusvahendite hulgas võiks olla üks lühemate piidega kraas, üks pikemate piidega kraas ning kamm. Hea lühemate piidega kraas on Doggyman Slicker Brush suuruses M. Kasutan seda ise kutsikate harjamisel ning täiskasvanud koeral jalgade ja saba harjamisel. Pikemate piidega kraasi kasutan täiskasvanud koera harjamisel ning olen oma kasvandikele koju kaasa pannud Transgroom Tuffer Than Tangles M suuruses kraasi. Kamm võib olla näiteks Show Tech The Big Brother Comb 25cm vms. Kammi puhul on oluline, et selle piide otsad poleks liiga teravad ega ka liiga tömbid.

Samojeedi kammimine

Suurim viga, mida koera kammimisel või harjamisel tehakse on, et harjatakse läbi tema pealiskarv, kuid aluskarv jäetakse puutumata. Kui sa ei ole oma valge vahupalli kammimisel ja kraasimisel pisutki higiseks läinud, siis pole sa ilmselt teda korralikult ja „põhjani“ läbi kamminud. Täiskasvanud täiskarvas koera põhjalikult ja nahani läbikammimisele kulub umbes 30-45 minutit. Mulle endale meeldib kammida oma koerad läbi ligikaudu korra paari nädala jooksul, et nad oleksid ilusad, puhtad ja kohevad. Sopaselt perioodil on heaks abimeheks föön, millega on hea karvast tilkuvat soppa välja puhuda. Ainult vaata, millise seina pihta sa selle sopajoa suunad! Laisk omanik saab fööniga kiirelt valgeks ka juba halliks tõmmanud karva ilma seda tegelikult läbi pesemata. Vaata, kuidas oma samojeedi koera kammida kennel Flying Snowflake õppevideost:

Karvahooldus karvavahetuse perioodil

Karvavahetus on periood, kui koer oma aluskarva maha heidab. Mõnikord heidetakse maha ka mingi osa pealiskarvast. Need võivad toimuda koos või erinevates etappides. Emased vahetavad karva üldjuhul kuu või paar enne jooksuaega. Isased enamasti korra aastas ajastades selle väga individuaalselt. Sel perioodil on väga oluline kammida (just kammida ja mitte kraasida) oma koera igapäevaselt kuni vana karv on eemaldatud. Mida kiiremini saab vana karva kätte, seda kiiremini see „lumesadu“ lõppeb. Tavaliselt teevad inimesed selle vea, et ei kammi oma koera piisavalt tihedalt ja hoolikalt, mistõttu tundub karvavahetus väga pikk, koer välimuselt tokerdanud ja kodu väga karvu täis. Tihe kammimine kiirendab karvavahetust ja vähendab karvatuuste põrandatel! Teine viga, mida tehakse on metoodiline: karvavahetuse ajal koera mitte ei kammita, vaid püütakse kraasida nagu tavaliselt kraasida, kuid sellega vana karva kätte ei saa. Karvavahetus on just see hetk, miks on vaja harjutada oma lemmikut maast madalast lisaks kraasile ka kammiga. Surnud karv eemaldatakse koera kasukast kammiga ning mitte siuh ja siuh nagu kraasides, vaid mööda keha pinda tugevalt tõmmates ja vedades. Vaata meie kenneli õppevideost, kuidas seda teha:

Karvavahetust saab kiirendada pesuga. Enne koera pesuga alustamist on väga oluline koer põhjalikult läbi kammida või fööniga föönitada ning lahtine karv eemaldada. Surnud aluskarv tõmbab märjaks saades vilti ja seda on väääga raske kuivatamise ajal kätte saada. Mina ise ootan pesuga tavaliselt seni, kui enamus vanast karvast on maha tulnud, misjärel pesen ma koera läbi, et viimanegi vana karv eemaldada.

Käppade korrigeerimine

Käppade hooldus ja korrigeerimine tähendab käppade alt varvaste vahelt välja kasvavate karvade ära lõikamist. Samuti käppade külgedelt ja käppade pealt pikaks kasvanud ja välja turritavate karvade ära lõikamist. Käppade alt lõigatakse karvad ära selleks, et koeral ei oleks põrandal libe ning, et talvel sinna lumetükid ei koguneks. Käppade külgi ja pealisosa piiratakse lisaks esteetilistel põhjustel, sest ülekasvanud karvad seal on igas mõttes koledad ning räägivad omaniku hoolimatusest. Küüni tuleks lõigata iga kuu paari tagant või, kui kuuled jälle põrandal küünte klõbinat. Küünte lõikamisel ei tohiks sisse lõigata selle roosasse osasse, sest seal asetsevad veresooned. Juhul, kui oledki küüne verele lõiganud, siis peatab verejooksu hästi haavatud küüne tupsutamine kange lilla-pulbriga (kaaliumpermanganaat). Üldiselt ei taha verejooks küünest hästi kinni jääda, kuid kange lilla-pulber „kõrvetab“ selle koheselt kinni. Veendu, et sa ei kõrveta mitte midagi muud peale verise küüne! Kui koeral on küüned väga pikad, siis ei tohiks neid ühe lõikamisega ära lõigata, vaid järkjärgult mitme korraga tasapisi lühemaks naksata.  Vaata järgmistest õppevideotest, kuidas piirata käppade alt karvu ning, kuidas teha ilusaks käppade ümbrus.

Pesemine ja šampoonitamine

Kasuta pesemisel üksnes koertele mõeldud šampoone, sest koera ja inimese naha hooldusvajadused on erinevad. Enamus koerašampoone on kontsentraadid, mida segatakse veega. Alustades pesu, tee karv esmalt märjaks ning kanna seejärel sellele lahjendatud koerašampoon. Ära püüagi kogu karva märjaks saada – mina lasen koera karva pealiskihi käsiduššiga põgusalt märjaks ning alustan koheselt šampoonitamist. Jälgi kindlasti, et šampooni lahus liiga kange poleks, see võib rikkuda karva. Aja šampoon karval korralikult vahule ning loputa seejärel välja. Korralik loputamine on väga tähtis! Šampoon on välja loputatud, kui märg karv tundub näppude vahel krudisev. Hõõru kasukas rätikuga kuivaks ja seejärel föönita.

Föönitamine ja kuivatamine

Kutsika föönitamisel on võimalik kasutada veel tavalist juuksefööni, täiskasvanud koera kasuka kuivatamiseks on vajalik spetsiaalne koera föön. Mina otsisin endale koerafööni, kui mu esimene valge flaffik oli 6-7 kuune ja ma tema peal oma juuksefööni läbi kõrvetasin. See on kindlasti väga hea investeering. Koerafööniga föönitamisel jälgi, et tugev õhuvool silma või kõrva ei satuks – kõrva sattudes võib see koera kõrvakuulmist koguni pöördumatult kahjustada! Alguses ei pruugi föön sinu lemmikule meeldida, kuid harjuta seda, sest ilma föönitamiseta kuivab sinu lemmik vääääga kaua. Föönitamisel jälgi kindlasti, et kuivaks saaks ka aluskarv, sest niiske koer võib kergesti külmetuda! Mina teen kuivatamise ajal regulaarselt pause, mille ajal harjan karva kraasiga ning katsun selle niiskus või kuivusastet ning vajadusel jätkan föönitamist. Niiske karv ei ole ohutu ei talvel ega suvel. Suveperioodil on pesu või ujumise tõttu märjaks jäänud koeral risk kõrge haigestuda bakteriaalsesse nahapõletikku nimega hotspot. Raskekujuline hotspot võib vajada hormoon- või antibiootikumi ravi. Paljud veterinaarid reageerivad sellele kohese kasuka maha pügamisega, mida sammari puhul kindlasti teha ei tohiks. Kui märkad nahal punakat laiku, mida sügeleb ja, mida koer aktiivselt lakub, pöördu kiirelt loomakliinikusse. Just hotspoti riski tõttu ei soovita ma kuumal perioodil koeri ujumisega jahutada!

Õige fööni valimine

Millist fööni ja šampooni valida? Tavaliselt soovitatakse valida fööniks kahemootoriline föön, kuid fööni valides pööra mootori võimsuse asemel suuremat tähelepanu selle poolt puhutava tuule kiirusele. Tõhusam on see föön, mis puhub kiiremat tuult.  Šampooni valik on pisut katsetamise küsimus – kuidas sellega pesemine tundub, kui kergesti selle välja loputada saab, kuidas tundub pesu järel koera karv jne. Samojeedi karv ei tohiks jääda peale pesu mingil juhul raske ega rasvane, vaid kerge ja kohev. Seetõttu ei panda neile karva ka baslamit, eriti enne näitust, sest see muudab karva tihti raskeks. Kui sa ei pannud balsamit, aga karv on raske, siis võiks vahetada šampooni. Näitusekoera šampooni valik on keerulisem küsimus, kuid ühele toredale perekoerale soovitaksin ma SoPosh või K9 šampoone. K9 sarjast tavalist Aloe Vera või Texture versioone. Oma kenneli koerte põhjal ütlen, et niisutavat šampooni nad ei vaja, nagu ka mitte valgendavat või sügavpühastavat, mis kasva liigselt kahjustada võib. Viimaste asemel on oluliselt paremaks tooteks tavaline koerte tõrvašampoon, mis teeb tervislikumalt ära täpselt sama töö, isegi paremini. K 9 sarjas on ka anti-tangle spreid, kuid mina ei ole neid kammimisel kasutanud. SoPoshi valikust on hea valik näiteks I´m So Puffy, mis lisab kohevust, aga ka I´m So Fantastic.

Püksite korrigeerimine

Püksteks nimetatakse tagajalgade karva. Pükste pikkus ja on individuaalne, kuid mõnikord kipuvad püksid üle kasvama ja pikalt alla rippuma. Selle tõu puhul on iluideaaliks kumer ja mõõdukate pükstega tagumik. Üleliigsed ja liiga pikad püksid katkutakse (või kitkutakse) sõrmedega lihtsalt välja senimaani kuni tagumiku karvakuju on taas kumera joone moodustanud. Ning…ei, see ei ole talle valus. Üks ilus pükste kumerus on selline:

Lõpetuseks

Mulle tundub järjest enam, et meie koeraomanikele meeldib mõelda, et nende koeri hooldavad groomerid. Koer on ilus ja puhas mõned nädalad peale groomingus käimist ning kõnnib siis enamuse ajast ringi hall, tokerdanud ning kammimata. Mõni isend satub ka groomeri juurde harva. Kuid! Groomer saab olla ainult omaniku abimees ja mitte kunagi tema põhihooldaja. Oma koera hooldab alati omanik ise – mitte groomer!

The post Samojeedi karvahooldus ehk grooming appeared first on Flying Snowflake - samojeedi koerad.

Samojeedi kutsikad on südamete purustajatest karvapallid, kellel imetlejatest puudust ei ole. Kuid nende särava ja efektse välimuse taga peitub tugev tahtejõud ning oma arvamus maailma asjadest. Kelk peab ju edasi liikuma ja kelgukoer ei saa alla anda. Hea kelgukoer on õnnelik kelgukoer, kes tahab joosta ja joosta tahab ta siis, kui tema tahet pole alla surutud. Armastan oma koeri just sellel põhjusel väga ning tahan aidata sinulgi neist paremini aru saada. Aga ütlen sulle kohe ära, et kui sa ootad, et sinu kelgukoer loeks sinu soove sinu silmist, tuleks sinu juurde pelgalt sosistamise peale, kõnniks kuulekalt su kõrval nina sinu põlve juures ja mitte sentimeetritki sinu põlvest ees pool ning täidaks perfektselt käskluse „koht, lama“, siis ei ole see tõug sinu jaoks. Kuid võibolla aitab see artikkel sind neid paremini mõista.    

Millega arvestada samojeedi kasvatamisel

Ma ei ütle üldsegi, et samojeedi kutsikad ei ole treenitavad ega kasva korralikeks ning ühiskonna mõistes kõlbulikeks koerteks. Samuti ei ütle ma, et neid ei peaks õpetama ja kasvatama, neile piire seadma ja kodukorda kehtestama. Kõike seda peab kindlasti tegema, kuid seda ei saa teha samade meetoditega, kui tehakse näiteks kuulekusele või valvele orienteeritud tõugude puhul. Erinevad tõud on erinevate omadustega, sest nad on aretatud erinevateks eesmärkideks. Nagu on olemas näiteks pereautod, sportautod, veoautod on ka jooksukoerad, ilu- ja seltsikoerad, jahikoerad, karjakoerad, valvekoerad jne. Nagu autodki on nad kõik erinevate omadustega, sest nende aretamisel on keskendutud teatud spetsiifilistele omadustele. Olgu selleks siis kuulekus, kaitse-, jahi- või jooksuinstinkt. Näiteks on saksa lambakoer väga mehhaaniline koer. Koerajuht surub koera tagumiku maha ja ütleb istu ning koer saab aru, et tuleb istuda. Näiteks linnukoer tahab väga tugevalt oma omanikule meeldida – tema peremees on tema maailm – ta elab ja hingab ainult oma peremehele. Samojeedi kutsikad ütlevad oma omanikele, aga juba väikesest peale – kui sul viiner on, siis teen, kui viinerit ei ole, siis ei tee. Kuuletumise ja allumise soovi neisse kopa või kapaga kahjuks juurde panna ei saa.

Viineri reegel

Üldiselt on nende kasvatamine väga sarnane laste kasvatamisega: kiida häid tegusid ja ignoreeri halbu tegusid. Karistamine ja jõu demonstreerimine tekitavad neis ainult frustratsiooni ning vastuseisu. Minu esimene samojeedi kutsikas oli väga enesekindel ning väga oma arvamusega sellest, kuidas asjad peaksid olema. Meie kooselu hakkas laabuma siis, kui ma sain aru, et ma ei saa ega peagi teda oma tahtele allutama. Kõik, mida ma pidin tegema oli teda koostööle motiveerima kasutades seda, mis oli tema jaoks positiivne ja, mis teda kõnetas. Minu ülesandeks tema kasvatamisel oli luua temas tahe minuga koostööd teha ilma teda endale allutamata. Ma tegin temaga kuulekustrenni kokku 3 aastat ja ainult selle pärast, et ta lihtsalt armastas koos minuga neid harjutusi teha – see tegi ta õnnelikuks. Me proovisime koos nii SK, KK kui PH eksameid sooritada ja kukkusime need rõõmsa kolinaga läbi. Kord ei liikunud ta minu kõrval piisavalt saksalambakoeralikult nina minu põlve juures, kord kõndis ta püsilamamiselt platsilt minema, sest põõsaste taga oli teine koer, keda lihtsalt pidi kindlasti uudistama minema, kord tõi ta mulle tagasi koti, mille peale ta oleks pidanud lamama jääma. Ja kõikide nende treeningaastate järel kehtib tema puhul isegi 8 aastaselt viineri-reegel: „kui viinerit on, siis teen, kui viinerit ei ole, siis ei tee“.   

Võimalikud pahandused

See, kui palju samojeedi kutsikad kasvades kodus hävitustööd teha võivad on väga kutsikapõhine. Mõni ei näri midagi puruks, mõni närib kipsi sisse augu või puidust trepi auklikuks. Mitte ükski minu koertest ega kasvandikest pole söönud jalanõusid. Küll, aga puitu ja kipsi. Üks mu koertest võttis mul näiteks koridoris reliini ülesse, teine näris trepi serva nii ära, et see tuli ära vahetada. Õnnetumad on need korrad, kui söödud on pisikesi sokke. Pisikeste riideesemete söömine on väga ohtlik, sest nad võivad koguni eluohtliku soolte ummistuse tekkida! Üldiselt on närimise periood arenguetapp, mis üle läheb. Sellel vastu saab võidelda koerale ajutöö ning erinevate närimismänguasjade pakkumisega.

Nad võivad olla ka kaevajad, mis aiaomanikele pahameelt valmistab. Täiskasvanuna võivad nad kaevata suveperioodil mulla sisse auke, et ennast jahutada. Kutsikad kaevavad üldjuhul ülekeevast tegutsemistahtest ning ka see on eluetapp, mis üle läheb. Olen ise täitnud kaevatud auke maakividega seni, kuni nende kaevamine on lõppenud, jätnud kivid mõneks ajaks paigale ning täitnud siis augud uuesti mullaga, kui nad on kaevamise etapist välja kasvanud.

Samojeedi karvahooldus

Karvahoolduse võlu ja valu on tavaliselt asi, millega kõik värsked omanikud oma karvakerade esimesel eluaastal kokku puutuvad. Kasvades õpivad kutsikad alles tasapisi kasvades, et karvahooldus on midagi, millega tuleb leppida ja, mida tuleb taluda. On väga normaalne, et nad tõrguvad, rapsivad ja püüavad välja rabeleda haardest, mis neid kammima on asunud. Kui sellel perioodil alla anda ning lasta neil võitlus karvahoolduse vastu võita saab karvahooldusest pikaks ajaks mõlemale poole ebameeldiv kogemus. Elu on näidanud, et lõpuks on omanik see, kes lõpuks alla annab lohutades ennast sõnadega „talle lihtsalt ei meeldi kammimine“. Ning koer jääb pusasse või peab groomer omaniku eest tema puudulikku kasvatust korrigeerima hakkama. Kuid omaniku sõnum peab olema, et karvahooldus on midagi, mis on paratamatu ja, millega lihtsalt tuleb leppida. Ning, et selles protsessis saab alla andjaks olla ainult üks – kutsikas. Mida noorem samojeedi kutsikas on seda tihedamalt võiks temaga karvahooldust harjutada. Kindlasti ei tohi unustada oma lemmikut premeerida, kui ta on ilusti ennast kammida lubanud! Põhjalikud karvahoolduse juhised leiad artiklist Samojeedi karvahooldus.

Füüsiline koormus ja arenev luustik

Tegu on aktiivse tõuga, kes armastab väga liikuda ja joosta, kuid liigne füüsiline koormus ei ole kasvavale kutsikale hea, sest tema luustik alles areneb. Kõige parem on lasta kutsikal kasvada ja liikuda omas tempos. Sobilik on mäng ja liikumine sellises mahus, mille ta ise endale valib. Pikad jalutuskäigud ja jooksusport ei ole kasvavale luustikule sobilikud. Samuti mitte hüpped. Isegi hüppamine auto pagasiruumist maha ei ole hea. Kodudes tuleks meeles pidada, et laminaatparkett võib meeldida peremehele, kuid kutsikal on selle peal liikudes ja joostes libe. Juhul, kui kodused põrandad on libedad, on soovitav vähemalt kasvuperioodiks põrandad ajutiste vaipadega katta, et areneval kehal oleks turvaline joosta ja liikuda.

Kokkuvõtteks

Kelgukoera tõugu koera eduka kasvatamise aluseks on nende instinktide austamine ning tasakaalu leidmine enda ja nende maailmade vahel. Neil ON oma arvamus, kui omanik seda austab, siis vastab koera pühendumuse, armastuse ja kannatlikkusega. Kuidas valida endale tulevast kasvatajat loe artiklist Kuidas valida head kasvatajat.

The post Samojeedi kutsikad – sellised nad on appeared first on Flying Snowflake - samojeedi koerad.

Internetis on saadaval mitmeid artikleid kasvataja valimisest, mis loetlevad ülesse erinevaid tegevusi, mida hea kasvataja teeb või kindlasti ei tee. Näiteks uurib ta huvitatud pere ja nende elutingimuste kohta, kutsub kohtuma kutsikatega, näitab kutsikate ema, hoiab kutsikaid ja ema puhastes tingimustes ning kohtleb neid perelemmikutena, on teostanud vanematele vajalikud terviseuuringud, on alustanud kutsikate sotsialiseerimisega, müüb kutsikad ostu-müügi lepingu ja tõutunnistusega, huvitub kutsikate edasisest elukäigust ja palju muud. Minu hinnangul on see kõik koera-aretuse hügieenitase, mis peab kindlasti olemas olema. Kuid veel ainuüksi see ei muuda tavalist kasvatajat heaks kasvatajaks. Hea kasvataja on see, kes pakub midagi lisaks nimetatud hügieenitasemele. Minu hinnangul on nendeks järgmised asjad.

Kasvataja eesmärk ja aretuse strateegia

Heale kasvatajale on aretus üldjuhul kallis hobi. Tihti isegi kallim, kui purjetamine või golf ja hea kasvataja kulutab kogu selle aja, energia ja raha mingil põhjusel. Uuri sind huvitavalt kasvatajalt, miks ta seda teeb? Hea kasvataja eesmärgiks on ennekõike tema tõu heaolu ja käekäik. Ta näeb aretustööd omapoolse panusena tõu tulevikku ning jätkusuutlikku arengusse – oma aretustööga püüab ta säilitada seda head, mida tõus on vaja säilitada ning parandada seda, mida on vaja parandada.  Selleks on ta kursis oma tõu käekäiguga nii omal kodumaal, kui Euroopas ja maailmas laiemalt. Ta tunneb oma tõu tugevusi, nõrkusi, ohte ja võimalusi. Ta on kursis erinevate kasvatajate aretustööga ning erinevate isenditega tõus. Ta investeerib aega ja raha oma tõu jaoks olulistel näitustel ja üritustel kohal käimisesse. Minu hinnangul ei ole hea aretustöö võimalik ilma seda kõike tegemata.

Minu eesmärk kasvatajana on parandada oma tõu geneetilist mitmekesisust ja hoida seeläbi tõugu jätkusuutlikuna. Soovin hoida oma tõugu alles sellisena nagu ta täna on ka tulevastele põlvedele. Loe ka sellest, millistena ma näen oma tõugu – samojeedi kutsikaid – siit artiklist.

Kvaliteet mitte kvantiteet

Heale kasvatajale ei ole tähtis toota võimalikult palju järglasi ükspuha milliste isenditega, vaid tema aretusvalikud toetavad tema aretuseesmärke ning tõu jätkusuutlikku arengut. Erinevate tõugude populatsioonid on erineva suuruse ja kvaliteediga ning heade aretusisendite arvukus neis on erinev. Harvad ei ole üldsegi olukorrad, kus head paarilist aretuseks ongi keeruline leida või, et kasvataja lükkab sobiliku valiku puudumisel pesakonna lausa edasi. Kui kasvataja toodab aastas juba näiteks kolm pesakonda, siis ei ole tihti juba puhtalt tõu populatsioonist tingitud piirangute tõttu (vähemalt  täna on see nii samojeedi tõus) võimalik, et kõik need pesakonnad toetavad tõu jätkusuutlikku arengut ning on ellu kutsutud tõu parimates huvides. Hea kasvataja leiab oma emaskoerale parima võimaliku paarilise, kes teineteist mitte üksnes vastastikku ei täienda vaid, kes ühiselt oma järglastega ka tõu tulevikku panustavad. Ta on valmis sõitma kasvõi teise Euroopa otsa, kui just seal asub tema emaskoerale kõige sobilikum isaskoer. Tema jaoks ei ole oluline lakkamatu kutsikate ja pesakondade peale vool, vaid järglased, kes panustavad tõu tulevikku ja  arengusse. Rohkem ei ole alati parem ning see, et Google algoritmid kasvatajat kiidavad ja esile tõstavad ning, et tal palju pesakondi on ei tähenda automaatselt, et tegu on sinu jaoks parima võimaliku kasvatajaga.

Minu jaoks, kasvatajana, on oluline tõu jätkusuutlik areng ning kestlikkus, mis saab põhineda ainult kvaliteedil. Usun, et hea kasvataja ei paarita koeri lihtsalt pesakonna tegemiseks ja müümiseks. Näiteks, sest tal on emased, kes on vaja „ära kasutada“. Selliselt toimiv kasvataja ei ole kasvataja, vaid on lihtsalt paljundaja.  

Sobilik väärtussüsteem

Hea kasvataja on koeraomanikule hindamatu koostööpartner läbi kogu koera elu. Mida väiksem on koeraomaniku kogemus, seda väärtuslikum ja vajalikum on talle kasvataja tugi olgu selleks kutsika kasvamine ja areng, koera koolitamine ja käitumine või heaolu ja tervis. Koeraomaniku ja tema kasvataja koostöö on seda edukam, aga ka meeldivam, mida enam nende väärtussüsteem ning maailmavaated ühtivad. Suures plaanis tähendab see seda, milline nn „kenneli-ema“ kastavaja on, kuidas ta koeraomanikuga suhtleb, kui palju ta huvitub oma järglaste eludest ning, kuidas see kõik koeraomanikule sobib. Sattusin kunagi lugema kahe kasvataja vahelist sotsiaalmeedia vaidlust teemal oma järglaste omanikega suhtlemine ja selle ulatus. Selles vaidluses ütles üks kasvataja teisele tabavalt, et kui sa ei jõua oma järglaste omanikega suhelda või veel hullem ei tahagi seda teha või ei suuda isegi nende nimesid meeles pidada, siis sa aretad liiga palju. Kasvataja ei saa olla osaline iga oma kasvandiku igas eluhetkes ega peagi seda olema, kuid hea kasvataja toetab oma järglasi, kui nad seda vajavad, tunneb huvi, kuidas neil läheb ning suhtleb nende omanikega lahkelt, sõbralikult ja viisakalt.  

Loen kasvatajana oma suurimaks tunnustuseks, kui minu järglaste omanikud mind oma sõpradele või tuttavatele või sotsiaalmeedias soovitavad. See ütleb mulle, et meie väärtussüsteemid sobivad.

Lõpetuseks

Hea kasvataja valik on oluline osa kutsika võtmise protsessist, sest ühine koostöö saab olema paljudeks aastateks. Kui valida kasvatajaks esimene ettejuhtuv kasvataja, siis avastatakse alles koostöö käigus, milline see koostöö on. Uuri enne kasvataja valikut sind huvitava kasvataja tausta ning kindlasti ka kohtu temaga. Tutvu, kas kasvataja pakub sulle lihtsalt aretuse hügieenitaset või midagi sellele lisaks. Samojeedi koera aretuse hügieenitaseme loetelu on kättesaadav Eesti Samojeedide Tõuühingu kodulehel SIIN.

The post Kuidas valida head kasvatajat appeared first on Flying Snowflake - samojeedi koerad.

Kas kõik asjad on nüüd auto peal? Näituse laud – olemas. Puur – olemas. Kammid, kraasid – olemas. Maiused – olemas. Inimeste varustus…oh, noh…vast said need ka ikka kaasa pakitud… Koerad – olemas. Läheme siis!

Esimene peatus – Kaunas ja mõnus õhtusöök koos kahe samojeedi tüdrukuga Kaunase vanalinna restoranis. Peale 750+ kilomeetrit ja 10+ tundi sõitu läbi Poola naudime väljateenitud puhkust enne Slovakkiasse saabumist. Tüdrukud olid väga tublid ja pidasid sõidu hästi vastu. Peale 3-päevast koerasõbralikku autosõitu koerasõbralike peatustega saabusime me lõpuks 2018. aasta Euroopa samojeedi erinäitusele. Meid ootas ees 28-30 kuuma kraadi ja palju päikest. Nautisime tühja näituseplatsi õhtuses jaheduses ning ootasime põnevusega eelseisvat näituse päeva.

Meie esimene näitusepäev läks lihtsalt suurepäraselt. Bianca saavutas 18 emase juunior samojeedi seas juunior klassi 4. koha!!! Sabiinel oli au olla lihtsalt ilus ning särada varastades ja ära süües naaber-samojeedi koeramaiused… väga Sabiine moodi.

Teisel näitusepäeval valiti Sabiine oma klassi 20 koerast 5 kõige ilusama samojeedi tüdruku hulka. Sabiine esines hästi ja meeldis kohtunikule. Slovakkiast sõitsime edasi Prahasse rahvusvahelisele koerte näitusele, et seal Kesk-Euroopa suvises kuumuses oma käpad järgmisena proovile panna.Ootused olid suured ja me ei pidanud pettuma. Näituse hall oli suur ja koeri oli palju. Kohtunik oli jutukas ja võttis koerte hindamiseks rahulikult aega. Kuid! Kohtunik asetas Sabiine kõikidest osalenud samojeedi tüdrukutest paremuselt teiseks ning pärjas teda Reserv-Cacib ja Tšehhi CAC sertifikaatidega. Nii on meie Sabiine nüüdsest uhke Tšehhi tšempion.

Peale väsitavat näitusepäeva puhkasime kõik meie Praha majutuskoha aias. Omanik armastas koeri nii väga, et ei küsinud meilt isegi tavapärast koerte lisatasu. Peagi taas kodupoole. Reis läks korda ning rõõmsad olid nii inimesed, kui koerad. Koju jõudes olid koerad oma 3900 kilomeetrise reisi üle isegi nii rõõmsad, et küsisid päris tükk aega pidevalt uuesti autosse ja uuele reisile.

Järgmise reisini!

The post Euroopa samojeedide erinäitus 2018 appeared first on Flying Snowflake - samojeedi koerad.