Samojeedi kutsikad – ühe pesakonna lugu
Lugu samojeedi kutsikate pesakonna kasvamisest täieneb iganädalaselt – tule tagasi ja loe, kuidas me kasvame!
Enne sündimist
Meie suur ja karvane ema käis nädal enne meie sündimist korralises arstlikus kontrollis. Meid kõiki pildistati röntgenaparaadiga ülesse ning loeti ära. Targad inimesed arvasid, et meid on meie ema sees 6 või 7 või 8. Otsustasime, et jätame oma lõpliku arvu enda teada ja avaldame selle maailmale oma sünni hetkel. Meie päris enda „kinder surprise”.
Sündimine ja esimene elunädal
Meie sündimine algas 27.veebruaril, kuid ilmavalgust nägime me alles 28.veebruaril. Esimene meist sündis kell 06:25 ja viimane kell 20:30. Kokku sündis meid 7. Suurim üllatus meie sündimise juures oli see, et me olime kõik poisid! Nagu üks suur jalgpalli meeskond! Suurim meist kaalus 430 grammi ja väikseim 350 grammi. Olime juba sündides mõnusad pontsud samojeedi kutsikad. Peale sündimist jõime usinasti oma suure ema piima ja kosusime juba esimeste elupäevadega jõudsalt.
Meie ema meeldib meile väga ja, kui teda pole, siis kurdame me selle üle kõval häälel. Näiteks, kui me peaksime oma pesakastis temast liiga kaugele eksima. Ema magusa piima peale on meil omavahel tavaliselt kõva konkurents. Kuigi me veel ei kuule ega näe, tunneme me oma ema ja tema piima lõhna ning iga üks meist püüab just selle kõige parema piimanisa kindlasti enda suhu saada. Hetkel ongi meie ema ja tema piim kogu meie maailm.
Tähtsuselt järgmine asi (peale piima) on meie elus hetkel hea magamisasend ja -koht. Parima võimaliku magamisasendi leidmiseks käib meil kogu aeg üks suur ja tore nügimise mäng. Üks müksab ja teine nügib. Ning siis kolmas müksab ning neljas jällegi nügib. Viies saab kuskil vopsu ning kuues mingil moel ümber lükatud. Seitsmes sipleb kuskil selili. Ning … just siis … on meie parim võimalik magamiskoht leitud! Head und ja head kasvamist!
Teine elunädal
Jõime oma elu esimesel nädalal nii tublisti piima, et vingemad meist olid teise nädala alguseks peaaegu 400 grammi raskemad, kui sündides. Meie elu teise nädala tähtsaimaks eesmärgiks on samuti süüa ning kaalus juurde võtta. Peame selleks vendadega igapäevast kaaluvõistlust, kus vaatame, kui palju keegi meist kaalus juurde suudab võtta. Meid kaalutakse igal õhtul üle, tulemused pannakse tähtsasse märkmikusse kirja ning preemiaks kaalu kasvu saavutuste eest antakse veel piima. Mõnna!
Meie senise elu olulisim sündmus leidis aset selle 12.päeval. Sündimise järel olid meie silmad ja kõrvad suletud ning kuni siiamaani saime loota ainult oma ninale ja emale. Päris abitud, eks. Esimeste vendade silmad hakkasid avanema juba 10. elupäeval ning 12.elupäevaks olime me kõik juba nägijad. Väga vinge! Meie silmad on küll alles pisikesed ja nägemiseks peame me pisut kissitama, aga meie pesakasti maailma on meil nendega täitsa tore vaadata. Tere suur ja karvane ema!
Hakkasime ennast silmade avanemise järel juba päris suurte koertena tundma. Nii suurtena, et esimene meist proovis juba tagajalaga ennast kõrva tagant sügada. See oli muidugi uhke žest, sest kõrvad ei sügele meil tegelikult veel üldse. Nad on meil küll olemas, aga kasu neist siiamaani ei ole. Meie kõrva kuulmeavad on nagu tugeva liimiga kinni liimitud ja püsivad veel natukene aega suletud. Senimaani ajame läbi nina ja silmadega.
Suurte koertena harjutame igapäevaselt ka omal jalal kõndimist. Kõrvaltvaatajale võivad meie püüded pisut ebakindlad tunduda, kui mitte täitsa ukerdamisena. Kuid meie ei lase ennast sellest häirida ning oleme oma saavutuste üle uhked. Täiskäik edasi!
Kolmas elunädal
Meie silmad on nüüd täiesti lahti ning me siblime mööda pesakasti ringi. Päris kindlalt me ennast oma jalgadel veel tunne. Meie samm on jätkuvalt ukerdav ning kehad tudisevad, kui me sammume. Oleme ise siiski endaga väga rahul ning aina astume ja astume. Enamasti ema ja tema piima poole. Harjutamine teeb meistriks!
Kasvasime kolmandal elunädalal tublisti ja mehistusime. Isegi nii palju, et meile hakkas tunduma, et meie ema piimast meie isude täitmiseks enam ei piisa. Nii tegimegi proovi pudru söömisega. Eks ikka selleks, et saaksime jätkata kasvamist ning, et meie kõhud ei oleks tühjad. Me ei saanud alguses päris hästi aru, mida meile pakuti. Nuusutasime ja pistsime nina toidu sisse, mõtlesime hetke ja … siis läks rabelemiseks ja tunglemiseks. Kõik püüdsid pakutud toitu just oma suuga haarata. Appi võeti ka käpad, et ennast pudrule ligemale trügida. Iga koer oma suutäie eest! See, et me pärast söömist üle kogu keha toidused olime ei häirinud meid üldse. Ema limpsis meid sellest kenasti puhtaks.
Tasapisi hakkavad ka meie kõrvade kuulmekanalid avanema. Mõnel meist on juba pisikesed avakesed kõrvades, aga mitte veel kõigil. Esimesed õnnelikud kuulevad juba uusi hääli ja tõstavad pead, kui meie pesakasti ümber midagi toimub. Teised põõnavad seni õndsas teadmatuses kuni ka nende kõrvad avanevad. Uue nädalani!
Neljas elunädal
Kuuljad ja nägijad nagu me nüüd oleme, panime me oma vast-saadud uued meeled kohe uute paikade avastamisega proovile. Meie pesakasti üks külg tehti meile lahti ning selle ette ehitati meile vahva aedik, kus ringi tuterdada ja patserdada. Olime alguses pisut kõhklevad, kas aedikut proovida, aga tegelikult oli see päris tore. Meie pesakast oleks nagu mitmekordistunud!
Meie kasvataja suureks meelehärmiks avastasime enda jaoks sellel nädalal meie vee ämbri maagia. Meile meeldib vee ämbris mulistada, sealt vett maha ajada ning siis ümber väga märja vee ämbri magada. Meie oleme rahul.
Alustasime sellel nädalal ka toredate kutsikamängude proovimisega. Esimesed vinged poisid püüdsid juba teisi poisse kergelt sabast sikutada, mille peale kiusatud poisid kohe kindlasti kõval häälel protesteerima hakkasid. Mõned poisid olid isegi nii vinged, et püüdsid juba meie kasvataja püksisäärt haarata. Ka tädi Chiara lööb meie mängus tihti peale kaasa. Ta müksab meid oma ninaga ja kutsub nii endaga mängima. Meie püüame teda vastu müksata ning, kui see ei õnnestu, siis haugatame tema peale. Elu on lill!
Viies elunädal
Oleme sellel nädalal üks suur pundar ringi siblivaid jalgu. Meid jagub kogu aeg ja igale poole. Me uurime ja proovime kõike. Välja arvatud siis, kui me ära väsime ja magama jääme. Peame ausalt tunnistama, et seda juhtub tihti. Oleme veel väikesed ja vajame und.
Meile meeldivad vahvad mänguasjad, aga kõige toredamad mänguasjad oleme me endile siiski ise. Meie lemmik mäng on see kõige toredam naksamise ja müksamise mäng. See on väga lihtne ja tore mäng. Kõige pealt keegi naksab kedagi ning seejärel keegi teine jällegi müksab kedagi. Siis saab keegi uuesti müksatud ja keegi jällegi näksatud. Ja nii üha uuesti ja uuesti. Teine väga tore mäng on üksteise sabadest sikutamine. Ja, kui sikutatu veel karjatab ka … seda nauditavam mäng see on!
Selle elunädala mõnevõrra vähem nauditavam hetk oli see, kui meie kasvataja meid pesema viis. Tegelikult, mis me ikka keerutame ja ilustame – see ei meeldinud meile üldse. Meid tehti märjaks, šampoonitati sisse ning loputati puhtaks. Ja, et asi veel hullem oleks, siis kuivatati meid koerte fööniga ka lõpuks kuivaks. Oh seda kannatuste päeva! Olime kohe päris väsinud, kui see kõik lõppes, ja tujud olid täiesti nullis. Taastasime oma tuju ja jõuvarud ühe kosutava uinakuga. Meel läks kohe nii helgeks, et olime nõus meie kasvataja fotosilmale poseerima ja ennast jäädvustatud laskma.
Kuues elunädal
Meie maailm avardub iga nädalaga. Sellel nädalal viis meie kasvataja meid esimest korda õue. Tegime tutvust muru, mulla ja õue lõhnade ning häältega. Kuigi me ehmatasime sellest kõigest hetkeks, saime siiski kiirelt aru, kui toredasse kohta meid toodi. Oh seda lehekeste, kõrrekeste ja pulgakeste rikkust, mida suhu haarata! On tõsiselt vahva leheke suhu võtta ning suure kaarega üle muru joosta. Ja, kui keegi veel seda lehekest sinu suus näeb ka … ning sulle järele jookseb, et seda sinult ära võtta … seda toredam kõik on. Meie tädi Chiara jookseb meiega kaasa ning õpetab meile, kuidas õues olemisest kõige enam rõõmu tunda. Me püüame temaga kaasa joosta, aga nii kiiresti, kui tema me siiski veel joosta ei suuda.
Toas proovivad esimesed julged meist juba trepi peale ronida. Suudame pisikese pingutusega täitsa iseseisvalt kaks-kolm trepiastet ülesse ja alla liikuda. Peame tunnistama, et ülesse kulgeb tee oluliselt lihtsamini, kui alla – per aspera ad astra! Enam ei saa meie kasvataja meie eest oma jalatseid trepipeale peita – me saame need kätte 😊
Kuue nädala vanuselt kaalume me 3,9 kg. Oleme täitsa suured poisid!
Seitsmes elunädal
Sellel nädalal on meie kasvataja meid kogu aeg tähelepanelikult jälginud. Ei, mitte sellepärast, et me pahandusi teeksime. Noh, väikeseid pahandusi teeme me ikka. See käib kutsikaks olemise juurde. Aga neid ei panda meile pahaks. Meie kasvataja hoiab meil nüüdsest teraselt silma peal, et meie iseloomudest aru saada ning meie arenguid kõrvutada. Kõik ikka selleks, et igaühele meist see kõige sobilikum kodu välja valida. Selleks, et vaadata, kes meist võiks näituste karjääris edukas olla tegi meie kasvataja meist pilte ja videoid. See tähtis otsus, kes millise pere omanikuks saab juhtub järgmisel nädalal pisut ennem, kui me kodudesse minema hakkame. Põnev, põnev!
Senimaani, aga valmistume me tasapisi oma uutesse kodudesse minekuks 😊 Meie beebipakid on juba kokku pandud ja riiulis tähtsat päeva ootamas. Igaüks meist saab kaasa karvahoolduse tööriistad, mänguasja ja süüa. Loomulikult ka veterinaarpassi ja tõutunnistuse. Samuti käib meie juures arstitädi, kes meie tervised üle vaatab ning selle kohta meie kasvatajale tähtsa paberi annab. Kõik on juba peaaegu valmis, ainult pisut kannatust veel!
Sellega meie kasvamise blogi-lugu lõppebki. Oleme juba täitsa pontsakad koerabeebid, kuid päris suurteks koerteks saamine võtab veel aega. Kogu meie esimese eluaasta me aina kasvame ja kasvame ning õpime üha uusi ja uusi asju. Sellel ja järgmisel nädalal jookseme me veel meie kasvataja kodus rõõmsalt ringi, kui meie uued kodud meile valmis pannakse ja meid neisse viiakse. Misjärel algab meie ühine elu koos meie uute peredega. Nii vahva.
Palju rõõmsaid kallistusi meile meie tulevastes kodudes! Auh-Auh!